Töötuba Slovakkias

Et kõik ausalt ära rääkida, peame me (Helja, Ringo, Siret ja Ingrid) alustama sellest, et tänu oma tublidusele saime preemiareisi Tiigrihüppelt Bratislavasse. Kõige varem oli Tallinna lennujaama jõudnud Ringo, kes oli ärganud juba enne kukke ja koitu, et varakult seiklusrikkaks õhuretkeks valmis olla. Tasapisi ilmusid lennujaama ka teised asjaosalised. Esimesena koputas Ringo õlale Ingrid. Koos otsustati check in läbida, sest inimesi oli rohkem, kui sellisel varasel hommikutunnil oodata võiks. Nagu hiljem selgus, olid kaugemalt nurga naised juba eelmisel päeval meie kevadise pealinna võlusid nautima tulnud. Selletõttu tulidki nad hiljem lennujaama, kusjuures Siret jõudis lennukile ainult tänu sellele, et saatuse- ja juhusejumalanna Fortuunal olid temaga omad plaanid.
Ei saa öelda, et esimene lennuots Tallinnast Prahasse oleks olnud sündmustevaene. Eriti vedas Ringol, kelle ülevahenaabriteks osutusid kolm ilu- ja moefirmade püsiklienti - tõelised slaavi kaunitarid. Et lennureis üle elada, turgutasid nad end pidevalt joovastavate jookidega ja nende käitumine muutus aina seltskondlikumaks. See väljendus näiteks pidevas kontakti otsimises stjuuardiga ja lehvitamises Ringole. Vaatamata kõigele maandus lennuk edukalt Praha lennujaamas. Eelnevatest sündmustest veidi räsituna tormasime kohe Bratislava lennuki peale, kuid väravas selgus, et terve maailm ei elagi Eesti aja järgi. Seega tuli olla paindlik ja oma kellaosutid ümber keerata. Selgus kurb tõsiasi, et käekell oli ainult Ingridil. Ülejäänud seltskond otsustas oma elu seada sisemise kella järgi. Kaks tundi istumist (vahepeal käisme kordamööda WC-s kuulamas, mida lennujaama infol öelda oli) ja juba lubatigi bussi peale, mis pidi meid lennuki juurde viima. Otse loomulikult ei startinud buss kohe. Jõudsime kõik korralikult poole tunniga umbses bussis oma riided läbi higistada. Õnneks on igal kannatusel lõpp või lõpul algus. Meil oli suurepärane võimalus jälgida lennukite ummikut stardirajal ja seega ootasime veel pool tundi, millal meie pisike propellerlennuk õhku tõuseks. Lõpuks olime õhus ja jõudsime ilma suurvahejuhtumiteta Bratislava lennujaama, mis meie suureks rõõmuks jäi oma suuruselt Kärdla ja Tallinna lennujaama vahele. Väljusime lennujaamast, linnud laulsid, päike paistis imesoojasti ja juba oli näha ka teisi eTwinning-nägudega inimesi. Algas suuroperatsioon – hangi pilet. Alguses arvasime sinisilmselt, et pileteid saab kioskist. Paraku võis seal näha pooltühja pastakaga kirjutatud võidunud silti, millest isegi eesti inimene sai aru, et OBED. Illusiooni sellest, et pileteid saab bussist, kummutas ägedalt kohalik bussiootaja. Piletiautomaat võttis vastu ainult münte, mida meil polnud. Seekord edastasime lõpuks kiiruses lätlasi ja hankisime rahavahetuspunktist viimased mündid. Kui piletid ostetud, selgus slovakikeelseid silte lugedes, et tõenäoliselt on meil 4 Slovaki krooni (alla 2 krooni) igast piletihinnast puudu. Hulljulgelt sisenesime bussi, lootes, et piletikontroll Slovakkias on sama haruldane kui Eestis. Aga vaevalt 15 minutit kohalike mägede nautimist ja seal ta seisiski – suur, higine, nokamütsis piletikontrolör. Väga rõõmsa näoga korjas ta kokku meie piletid ja ütles: „Penalty.“ Püüdsime talle selgitada olukorda inglise keeles. Tema vastas: „Penalty.“ Ettepanek rääkida vene keeles tõi tema näole õnneliku naeratuse. Meie venekeelsele selgitusele tuli konkreetne vastus – penalty. Kui ähvardati juba politsei ja saatkonnaga, rakendasime oma viimased diplomaatia ja kehakeele oskused ja kauplesime 4kordse trahvi kahekordseks, mis oli kokku 70 eurot. Nukralt saabusime lõpppeatusesse, ostsime putkast uued piletid ja sõitsime bussiga Suza hotelli.
Kui meie kohale jõudsime, olid tervituskõned juba peetud ja meile väga sobivalt oli alanud kohvipaus. Panime oma nimed, kuhu vaja, kirja ja ühinesime seltskonnaga. Esimeses loengus tutvustas professor Kalaš meile Dynabook'i, Logo't ja Imagine'i. Loeng oli huvitav ja kruvis meie ootused väga kõrgele. Järgmisena said sõna üks õpilane ja õpetaja, kes selgitasid kõigile üle, mis asi on viirus, tulemüür jne. Projekt ise tundus väga huvitav, aga ettekanne oli valesti üles ehitatud. Edasi läks elu lõbusamaks. Meie suureks rõõmuks selgus, et me oleme sattunud veiniparadiisi. Kahe bussiga viidi meid ühte suurde veinikeldrisse, kus peremees ise meid vastu võttis ja hirmsasti oma veinidest rääkida tahtis. Paraku oli alanud juba kärarikas lõimumine ja viis käiku toite ning veine tegid oma töö – inimesed hakkasid aktiivselt suhtlema. Meie saime päris ilusa pildi Slovakkia ja Saksa koolist. Õnnelikult ja veidi uimasena jõudsime hotelli. Telekast vaatasime Eurovisiooni lauluvõistlust ja lauluga „Partners in Crime“ tundsime päevasündmuste taustal hingesugulust...
Hommik võttis meid vastu linnulaulu ja 20 soojakraadiga, mis päeva edenedes aina kerkis. Ja nüüd algasid töötoad. Ja nüüd algasid töötoad! Ja nüüd algasid töötoad? Ja nüüd algasid „töötoad“. Töötoad osutusid parimal juhul loenguteks. Esimeses saime teada, et on välja tulnud uus operatsioonisüsteem Windows Vista ja Office 2007. Teine oli näide sellest, kuidas ei tohi loengut pidada (5 minutit alguses seljaga rahva poole, iga kahe lause tagant sügav ohe ja aeg-ajalt kadumine arvuti taha laua alla). Kolmanda töötoa esineja oli tubli, aga midagi uut me eTwinngust ega Comeniusest teada ei saanud (võib-olla me teame liiga palju?!). Veidi kummastav oli see, et 90 inimese kohta oli tervelt 3 viletsa Interneti-ühendusega arvutit ja kõik tegevused oli teoreetilist laadi.
Väga tore oli „speed dating“, mille käigus õpetajatest moodustati grupid ja iga õpetaja sai 3 minutit ennast ja oma ideid tutvustada, millele järgnes üldine vestlus ja nii mõnigi projektipoeg sündis. Söömise ja kohvipauside tihedus oli väga hea ja ilm lausa fantastiline. Tore oli istuda õues päikese käes, veeklaas käes, ja suhelda, suhelda, suhelda. Kõige populaarsemaks meie hulgast osutus Ringo. Ja mitte oma pikkuse poolest, vaid kõik lihtsalt tahtsid oma käega katsuda tõelist Ringo Star'i, vabandust Ringo Saart.
Järgnes õhtu kõrgkultuuri seltsis. Kogu seltskond oli riietunud pidulikult, meelolu oli ülev. Rahulikult lonkisime me busside peatuskohta, kus selgus, et kogu see seltskond (90 inimest) peab mahtuma ühte bussi, sest teisel bussil tuli midagi ette. Häid lambaid mahub palju ühte lauta ja lisaks vaimsele kontaktile saavutati lõpuks ka kehaline kontakt. Õhtusöök oli peenes restoranis, kus kõigile istekohti ei jätkunud ja esimesed kiiremad tegid strateegiliselt õige otsuse kohe ära istuda. Süüa oli palju. Otsustasime enne kontserti teha ühe ringi ümber kvartali, aga ootamatu äikesevihm viis meid varakult nautima kuldnikerduste ja kristalllühtritega kontserdimaja. Kontsert (Smetana „Minu kodumaa“) kestis poolteist tundi ja oli väga hea. Olime sattunud kohalikule kultuurisündmusele, sest see oli dirigendi viimane kontsert selle orkestriga. Pärast kontserti saime nautida Bratsilava ööelu. Jalutasime linnas, mõnulesime soojas õhtus mõne üksiku vihmapiisaga ja otsustasime lõpetada päeva kohaliku õllega kohalikus kõrtsis. Õhtu oli igati õnnestunud.
Kolmas päev algas väga huvitava loenguga, mida pidas Daniel Franc Tšehhist. Ta rääkis meile virtuaalsest kommunikatsioonist. Tegemist oli tõeliselt hea esinejaga, kes saavutas kuulajatega väga hea kontakti. Pärast loengut võtsime oma lõunapaki, ütlesime uutele sõpradele head aega ja sekelduste vältimiseks tellisime takso, mis viis meid kesklinna, kust suundusime bussiga lennujaamalähedasse kaubanduskeskusesse, et osta lastele kommi. Ja üllatus-üllatus, bussis seisis meie ees kaitseriietuses piletikontrolör. Naerupahvakute saatel ulatasime talle seekord täiesti õiged igaks juhuks veidi ülemakstud piletid.
Bratislavast jõudsime õnnelikult Prahasse. Siret, Ringo ja Ingrid tegid paaritunnise tutvumisreisi Praha kesklinna, et saada gloobusele linnuke ja teadmine, kas tasub tagasi tulla. Tasub küll.
Praegu istume Praha lennujaamas – õnnelikud ja veidi väsinud. Tüüpiliste eestlastena võime oma väljenduses tunduda veidi küünilised, aga tegelikult oli reis väga tore ja kasulik ning kohtumine huvitavate inimestega näitas taas maailma helge külje pealt.

Ja nüüd me olemegi kõik ausalt ära rääkinud, kuidas me Bratislavas eTwinningu projekti koolitusel käisime.

Helja, Ringo, Siret ja Ingrid

p.s Jalad Tallinnas maas. Korraliku wifi leidsime kodust