Lennureis läbi Milaano läks kiiresti ning õhtupoolikul maandusime Palermos, kus olid meid vastu võtmas sõpruskooli õpetajad ja õpilased.
Esimesel päeval külastasime Mazara looduskaitseala ja tutvusime linna ning selle vaatamisväärsustega. Looduskaitseala meenutas veidi meie rohelisi heinamaid, sest niisugust rohelust mujal Sitsiilias eriti ei kohta. Palju taimi, mis seal vabalt kasvavad, on meil toas pottides. Ala on tekkinud mere taandumisest aastatuhandeid tagasi ning nüüd on see rändlindude peatuspaik.
Teisel päeval, esmaspäeval toimus vastuvõtt koolis. Meid olid tervitama tulnud ka linna ja provintsi haridusvolinikud, kelle toetusele sai võimalikuks meie võõrustamine. Meile esinesid kohalikud rahvalaulu ja –tantsuringi lapsed ning meie tublid laulutüdrukudki laulsid neile mõned laulud. Pealelõunal külastasime paekivi kaevandust ja antiik-Kreeka varemeid Selinuntes.
Järgmisel päeval oli plaan minna Etna vulkaanile, aga kuna seal oli nii tugev lumetorm, siis jäi selleks korraks plaan katki. Veetsime toreda ja lõbusa päeva Palermos sealseid vaatamisväärsusi külastades.
Kolmapäeval külastasime soolajärvi ja –muuseumi ning tegime ka väikese paadisõidu soolakuhilate vahel. Järves on vesi nii soolane, et vee aurustumise jääbki järgi sool, mis seejärel kokku kühveldatakse ning kuhilatesse pannakse.
Kolmapäev tundus põhjamaalastele nii soe, et võisime päikest võtta, samal ajal kui kohalikud ise veel jopedes käisid. Kui muidu algab rannahooaeg aprilli lõpus või mai alguses, siis nüüd olime rannahooaja avajad meie. Seda käis filmimas ka kohaliku Trapani provintsi televisioon.
Pealelõunal sõitsime 710 meetri kõrgusel merepinnast asuvasse linna Erice´sse. Sõitsime mööda serpentiine, mis olid nii järsud, et bussi aknast välja vaatamine tekitas nii mõneski kõhedust.
Neljapäeval õnnestus teostada teisipäevane plaan minna Etnale. Juba tunnikene enne kohalejõudmist hakkas paistma Etna lumine tipp. Kohale jõudes oli umbes 1600 meetri kõrgusel merepinnast parajalt külm ja tuuline. See aga ei seganud meil tõstukiga üles minemast ja väikest jalgsimatka tegemast. Üleval, 2900 meetri kõrgusel oli aga nii tuuline ja sadas lund, et nägi vaevu enda ette. Tõstukist paistis võimas vaade laavaväljadele, nii kaugele, kuni silm ulatus.
Ringo Saar:
Sõit vulkaanile toimus sellele Euroopa piirkonnale kohaselt, mööda kitsaid tänavaid ja teid. Üsna pea hakkas maapind muutuma aina tumedaks, andes märku vulkaanilist päritolu kivimitest. Busside peatuskohas otsustati mäkke tõusta köisraudteega ning seejärel jätkasime oma „uurimisretke“ jalgsi. Kui päris aus olla, ei saanud ma tol hetkel aru, kas mäe tippu tõus oli üldse ette nähtud või mitte, sest aega oli selleks antud tõesti üsna vähe. Igatahes siit kohast meie tõelised seiklused alles algasid.
Nagu eespool öeldud, otsustasid päris tippu tõusta neli inimest Mari – Liis Mand, Kätlin Tamme, Taavi Suurkivi ja mina. Tee oli üsna vaevaline, sest reisiväsimusele lisaks said takistuseks üsna järsk tee ning suhteliselt hõre mägiõhk (või oli see hoopis minu olematu muskel või veel midagi muud). Vahepeal oli muidugi ka ilm täiesti ära pööranud, sest oli väga külm, tuiskas ning nähtavus oli kohati üsna napp. Mida rohkem tipu poole seda hullemaks ilmaolud läksid ning nagu hiljem bussis selgus, olid all inimesed juba ootamas ja kerges paanikas. Igatahes vahetult enne meie mõtet tipuvallutusest loobuda ja alla hakata tulema selgus, et mäest kõndis alla veel üks vapper geoloogiahuviline. Temalt saimegi teada, et tipuni on veel ainult umbes 30 meetrit (nähtavus oli ju peaaegu olematu). Sellel hetkel me lausa jooksime tipu poole, kuigi „kops oli täiesti koos“. Mäe tipus olid ilmaolud sellised, mida on raske sõnades kirjeldada. Tuul oli nii tugev, et edasiliikumine oli äärmiselt vaevaline, end võis tuule vastu toetada ja seeläbi püsti seista. Ilmaoludele vastav riietus meil muidugi puudus, seetõttu käed olid külmast nii kanged, et fotokaga ei saanud korralikult pilti teha (mõned fotod ja filmilõigud siiski õnnestus suure vaevaga teha) ning juuksed olid täiesti jääs. Lühikest aega pidasime me sellistes tingimustes vastu ja hakkasime siis mäest alla laskuma. Alles siis taipasin üle pika aja kella vaadata ning mõnda aega allapoole sammunud, taastus ka mobiililevi ja saabusid allalaskumist „veidi kiirendavad“ SMS-id. Köisraudtee juures meid muidugi juba oodati ning suunati veelkord kiirele tagasiteele.
Kõike kokku võttes peab ütlema, et ekskursioon Etnale oli minu jaoks selle reisi üks tippsündmusi.
Reedel külastasid Keidi, Janne, Tanel ja õpetaja Anneli kooli, kus õpivad õpilased vanuses 14-19 ja omandavad eriala. Selles koolis sai õppida turismindust, informaatikat ja ärijuhtimist. Kui meil teevad õpilased valiku edasiõppimise kohta 16 aastaselt, siis Itaalias juba 14 aastaselt. Tagasi oma sõpruskooli minnes oli karaokelaulmine juba alanud. Tundub, et see meile nii populaarne tegevus on leidmas poolehoidu ka lõunamaades.
Ennelõunal oli vastuvõtt linnavalitsuses, kus öeldi tänusõnu ja vahetati kingitusi nii võõrustajate kui võõrustatavate poolt. Külastasime ka 19.sajandil ehitatud teatrit, mis oli parajasti restaureerimisel.
Lõunasöök oli seekord teistmoodi kui tavaliselt. Nimelt see tuli endal valmistada, et tutvustada Eesti kööki. Tegime sead ühes majutajaperes, kus olid kohal nii majutajad kui osad vanemad ja õpetajad ning ka kooli direktor. Omaltpoolt valmistasid toite ka sitsiillased. Meil oli kaasa võetud eesti leiba, mulgikapsaid ja vürtsikilu.
Õhtul aeg šoppamiseks.
Ja oligi käes viimane päev. Varahommikune lahkumine oli kurb. Lapsed olid sõpradeks saanud või oma vana sõprust veelgi tugevdanud. Vastuvõtt oli ülimalt soe ja reisiseltskond mõnus. Tallinna jõudes valdasid meid segased tunded. Olime nii kurvad kui rõõmsad ühteaegu. Kurvad, et kauaoodatud reis läbi sai, rõõmsad aga taas kojusaabumise üle. Igatahes olid meil kaasa võtta ainult ilusad mälestused.
Mida arvasid reisist õpilased
Doris Tihu:
Oh, Sitsiilia teemast jääb eluks ajaks meelde päike, meri ja rõõmsad inimesed. Kahju oli koju tulla, kus on sompus ja tõsised inimesed, kuid samas on kodus ka hea olla! Sitsiilia on andnud mulle kui õpilasele elukogemust ja teadmist, et Eesti koolid pole halvemad kui mujal maailmas.
Kistel Juga:
See reis jääb mulle kindlasti eluks ajaks meelde, sest just seal veetsin oma elu lahedamad päevad. Väga meeldis, et meie reisipäevad olid hästi ära organiseeritud. Ühel päeval olime kuuma päikese käes, teisel päeval aga võisime teha lumesõda Etnal. Mina olen selle reisiga tohutult rahul, kuna pere, kus ma ööbisin, oli super. Ja üldse kõik need inimesed….mul pole sõnu…..nii sõbralikud, abivalmid ja lahked. Hoopis teistsugused Eesti inimestest.
Üks mis kindel, mina lähen sinna kindlasti tulevikus tagasi.
Kõige kurvem hetk sellel reisil oli lahkumine, sest maha jäi päike, uued sõbrad, ilusad poisid ja rõõmsameelsed inimesed.
Kätlin Tamme:
Esimene hetk, kui olime lõpuks oma kohvrid Palermos kätte saanud ja väravad avanesid, oli väga ootusärevust täis. Kõik olid nii õnnelikud ja lõbusad. Sealsed inimesed on ülimalt sõbralikud ja kõik majutajate sõbrad tahtsid meiega tuttavaks saada.
Reisilt sai ka palju uusi teadmisi. Nägime seal täiseti erinevat kultuuri ja kuidas nemad elavad. Hoopis erinev oli see, et toas käidi jalanõudega ja liikluses praktiliselt reeglid puudusid. Sai ka oma inglise keele oskusi praktiseerida, mis olid eestlastel siiski paremad.
Sellest reisist jäävad kindlasti väga head mälestused kõikidele, kes seal käisid ja see kogemus tuleb kindlasti elus kasuks, sest kogesime seal palju uut ja huvitavat.
Minna Suukivi:
Oli see alles reis! See alguse ootusärevus…keegi meis ei teadnud, millisesse perre satub….see oli mõnus. Tegelikult olid nad kõik omamoodi erilised ja toredad.
Kõik päevad olid meil täis põnevaid tegemisi ja käimisi. Saime palju naerda ja end hästi tunda.
Muidugi meeldis kõigile sealne rand ja päike. Kiiresti pugesid see linn ja need inimesed meile südamesse. Kahju oli ära tulla. Igatseme väga oma sõprade järele ja tahaks nendega veel kokku saada.
Ma arvan, et see reis andis meile kõigile juurde enesekindlust ja julgust tulla toime võõras keskkonnas, võõra keelega.
Suur tänu meie õpetajale, sest ilma temata poleks seda kõike olnud!
Janne Lugu:
Seda reisi olin ma oodanud väga kaua ja ma ei pidanud selles pettuma. Üks minu elu meeldejäävamaid hetki möödus seal. Kõige rohkem meeldis, et sealsed inimesed olid nii sõbralikud ja lahked. Reisi ajal olid ilmad enamasti ilusad ja kõik olid sellest reisist väga vaimustuses.
Minu arust on suurepärane, et lastele on antud selline võimalus praktiseerida ja parandada oma inglise keele oskust ning reisida ja avardada oma silmaringi. Minule on etwinningus osalemine väga kasuks tulnud ja suur aitäh selle eest!
Aga kõige selle eest peame me oma inglise keele ringiga tänulikud olema oma aktiivsele ja toredale õpetajale, ilma kelleta poleks meil olnud sellist võimalust!
Angela Mettus:
Sitsiilia reisilt sain kindlasti palju kogemusi. Esiteks inglise keele harjutamine, mille käigus sain teada, et Eesti noote inglise keele tase on palju parem.
Teiseks õppisin selle nädalaga tundma Sitsiilia kultuuri, mis on Eesti omast täiesti erinev.
Esimesel õhtul Mazarasse jõudes oli meeldiv üllatus, kui avameelsed ja rõõmsad nad on. Kohe kallistavad ja musitavad.
Täiesti harjumatu oli minu jaoks kellaaegadesse väga vaba suhtumine. Peres elamine andis aimu, kuidas Lõuna-Euroopa pereelu toimub.
Väga meeldis Selinuntes, kus sai näha Kreeka kultuuri, Palermos, Etnal ja mägilinnas Erices, kus algul paistis päike, kuid õhtul tuli pilv ja näha polnud peaaegu midagi.
Ainus asi mis võib-olla nii väga ei meeldinud, oli pastatoitude üleküllus.
Keidi Tedre:
Ja saigi läbi see kauaoodatud nädal Sitsiilias. Esimese elamuse saime juba enamus lennukisse istudes ja mida aeg edasi, seda rohkem emotsioone see reis meisse külvas. Nädala sisse mahtus palju ilusat ja toredat, kuid selle ilusa ja toreda sisse mahtus ka palju tarkusi. Tarkused jõudsid meieni läbi lõbusate tegevuste, ja vaatamisväärsuste külastamise abil. Saime juurde kogemusi teise rahvusega suheldes, mitte oma emakeeles vaid inglise keeles. Tutvusime teise maa kultuuriga ja alguses oli üpris harjumatu kohaneda nii sõbralike inimestega, kes seal elasid. Kindlasti ei ütleks kunagi ära sellisest võimalusest mis meile anti ning arvan, et kõik peaksid sellisest võimalusest kinni haarama.
Mari-Liis Mand:
Reis Sitsiiliasse oli hästi tore. Kõik päevad olid meie jaoks põnevalt sisustatud.
Linn, kus me elasime, oli Mazara del Vallo, mis oli väga ilus. Eriti jäi meelde õhtusöök ühes kalarestoranis, kus pakuti väga huvitavaid toite - kaheksajalgu, tigusid, krevette jm.
Etnal käik ja Erice asula külastamine meeldisid samuti. Ilmad olid mõnusalt soojad ning sealne rahvas väga sõbralik.
Pered olid hästi hoolivad ja nende kodud erinesid meie omadest palju. Neil on suuremad majad/korterid ning tubade põrandad on põhiliselt kiviplaatidest.
Tahaksime sinna tagasi ja igatseme oma sealseid sõpru väga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar