eTwinning Prahas

IVI ESITAS JUBA AKADEEMILISE RAPORTI PRAHAS TOIMUNUST. TUBLI! SIISKI ON TORE TEADA, MIS TOIMUS "KULISSIDE" TAGA. HÄÄD LUGEMIST!

Kui nüüd kõik ära rääkida, siis pean ikka alustama algusest ehk siis sellest, kuidas me reede varahommikul kell pool 7 Tallinna lennuväljal kohtusime. Siinkohal pean kohe ütlema, et enne sõitu eT konverentsile ei tundunud ma kogu sellest seltskonnast kedagi. Teadsin vaid Elot ja Ingridit. See kõik aga ei olnud segavaks faktoriks, sest koheselt oli tutvus loodud ning sõit võis alata.
Ega siis polnudki muud kui check in, püksipandlate, saapakontsade ja muud träni keha ümbert eemaldamine ning julgelt turvaväravate vahelt läbi. Lennukis oli esimeseks asjaks stjuardesside sooloesinemine ehk siis instruktaaž, kuidas päästa end ja teisi, kui hädaolukord käes. Sõit Stockholmi algas viperusteta. Selle tunnikese sees jõudis mõni meist tukkuda, mõni meist omastas aga eurode eest endale hommikuvõileiva. Igatahes möödus aeg kiiresti ja juba puudutasidki lennukirattad maad.
Täpselt ei teagi mitu tundi me seal lennujaamaas veetsime. Madli-Maria tahtis hullult šopata, aga kuna uuele lennule end tšekkida ei saanud, siis jäid tal rootsi kroonid raiskamata. Eks me siis tegelikult need tunnid keha kinnitamise ja lihtsalt lobisemisega sisustasime.
Aja möödudes algas kõik uuesti: lennule registreerimine, kontsad, pandlad, turvaväravad ja stjuardesside naeratav tervitus. Ei jäänud siingi nägemata see, kuidas päästevesti oma keha ümber sättida ja hapnikumaski kasutada. Parim osa tuli siis, kui lennuk oli saavutanud teatud kõrguse ning pingireavahele toidukäru lükati. Lisaks soojale sändwichile oli võimalus ka üht 13 kraadist jooki juua. Seda võimalust ei jätnud vist peaaegu keegi kasutamata :-)
Paari tunni pärast juba maandusime Prahas ning kui kohvrid käes, hakkasime otsima parimaid võimalusi hotelli + konverentsikeskusesse jõudmiseks. Korraldajate poolt pakutud bussi ja metroo variant ei olnud eriti meelt mööda kellelegi. Elo, Ingridi ja Meeri juhtimisel hangiti kiirelt taksobuss (hinnaga olime kõik nõus!!!) ja umbes tunnipikkune teekond läbi linna algas. No, mis sealt aknast ikka nägime! Hulganisti maju ja sildu. Lainel oli kogu sõiduaeg käes linnakaart ning ta püüdis olla entusiastlik kaardilugeja, kuid mingil hetkel kaotas ta jälje ja suuna ning loobus. Aga vahet polnud ju. Me usaldasime noort taksojuhti ja jõudsime lõpuks kohale. Kiire jagunemine tubadesse ning Elo käsul kohe konverentsiruumidesse oma boksi üles panema. Kui enne sõitu oli väike paanika, et mida sinna peaks panema, siis kohapeal kadus see hirm ning mõne minutiga oli meil seintele sätitud info Eesti (Laine, see oli armas, et jõudsid enne reisi ka Tartus käia, et uhke Eesti kaart osta) ning osalevate koolide kohta. Meeri poolt kaasa võetud sini-must-valge lipuke oli nagu täpp i-tähel. Igatahes sai see üsna armas ja huvitav. Aga Madli-Maria jõudis selle aja sees prantslastega esimese projektisuhte luua. Tubli!
Ega me sinna boksi kauaks jäänud keegi. Koheselt võtsime suuna saali, kus võimalus kuulata ettekandeid eT projektidest ning tegevustest. „Finaaliks“ oli mr Bono loeng mõtlemisest (Mõtelda on mõnus, mõtelda on rakse. Ärge selle pärast pead veel norgu laske!)
Kui see kõik lõppes, tegime tutvust teiste riikide boksidega ning proovisime (õigem oleks öelda degusteerisime) kaasa toodud sööke-jooke. Olin koos Ivi ja Lainega pundis ning tunnistan ausalt, et me ei möödunud ühestki boksist ilma, et oleksime (sõprus)suhteid loonud. Lisaks jagasid riigid igasugu nänni. Nii ka meie. Tiigrihüppe helkurid olid selleks väga head.
Laupäeval aga ilmus meie boksi lauale tähtis paber, kus kirjas, millal keegi peab boksis olema ning inimestega suhtlema. Nii me ka tegime ja tegelikult polnud miskit hullu. Kõik olid olemas ja asi sujus.
Laupäeva õhtuseks sööminguajaks olime kõik nagu viis kopikat kohal. Ivi paljastas isegi oma õlad, nimetades neid loomulikult anatoomia tunni näidismaterjalideks ja teistelgi kaunimad kostüümid seljas. Need, kes enne olnud sellistel üritustel, rääkisid juba poolest päevast eesootavatest hõrgutistest ja parimatest paladest. Nad ei valetanud! Kõik, mis lauale kanti, oli suurepärane. Lugejatele veel infoks see, et kelneritest neiud-noormehed olid raudselt oma treeningu saanud Viiburi sõjakoolis. Kogu söögi-joogi saaga toimus üheaegselt ning loa selleks andis vaid pealiku peanoogutus. Vaatemäng missugune! Eks me siis seda kõike ka nautisime.
Kuid tšehhide meelelahutusprogramm polnud Põhjamaiste eestlaste IQ-le. Me kõik olime seda meelt, et marionettnukud ja tummade etendus oleks sobinud kuskile mujale. No, suurte pingutuste saatel vaatasime ikka selle lõpuni, kuid olime kõik näost emotsioonitud ning lõualuud ei tahtnud enam kuidagi koos püsida. Seega unele me õige pea ka suundusime. Ees oli ootamas uus päev otselennuga koju.
Kaks taksobussi hotelliukse ees meid ootamas. Nii see pühapäev algas. Jagunesime enam-vähem pooleks ja tee lennujaama poole algas. Kohale jõudes selgus, et üks seltskond pidi rohkem kohalikku raha välja käima kui teine. See oli kummaline, kuid polnud mõtet sel teemal diskuteerida. Tähtis oli see, et olime jõudnud uude sihtpunkti, kust avanes võimalus hakata kodu poole liikuma. Ja taas check in ning muu. Õnneks ei pidanud seekord oma keha ümbert aksessuaare eemaldama. Sellest eest aga siluti meie kehakumerusi „otsimis“masinaga. Peagi sai kohaliku lennujaama töötajatele selgeks, et me oleme täiesti kahjutud olevused ning saime edasi liikuda. Kuna enne lendu oli piisavalt aega, siis osalesid kõik meist kohustuslikus ostlemisprogrammis. Raha kulutati nii kohalike maiustuste, napsu kui ka meeldivate parfüümide tarbeks (minge ja seiske Meeri ning Laine kõrval, siis saate tead)
No ja ega siis muud kui lennukile, mille väljumine veidi edasi lükati. Ega me muretsenud. Igatahes olime me paari tunni pärast juba kodumaa pealinnas. Sealt me siis laiali tormasime, igaühel oma toimetused ees ootamas ning kõrvus Elo lause, mis oli a’la selline: “Nüüd on vaja teha üks kvaliteetne ehk siis auhinnaline projekt ning ülejäänud võivad olla suunatud kvantiteedile.“ (Elo, anna andeks kui lauset moonutasin!)
Seda me nüüd siis kõik ka teeme!
Aitähhhh Tiigrihüppele võimaluse eest osaleda sellisel vahval üritusel ja veel suuremad tänud lahedale seltskonnale, kellega koos tõesti igav ei olnud!!!!
Marika